Muistendid

Kuidas pelikan endale nokapauna sai
Indrek Niinemets

Elas kord kuri jahimees, kes kogus lindude nokkasid. Ükskord nägi ta pelikani ja püüdis linnu kinni. Seejärel tõmbas ta tema nokka ning venitas tugevasti. Pelikan rabeles tema käest lahti ja pani jooksu. Sellest ajast alates ongi pelikanidel suur nokapaun.







Kuidas kurg endale pika noka sai
Lehar Madis Metsallik


Ükskord läksid rändama kurg, vares ja harakas. Nad lendasid ja lendasid ning märkasid siis ühte ilusat maja. Nad jäid seda maja vaatama ning ei märganud, et otse ees on puu. Teised said puust mööda, kuid kurg lendas otse puusse ja jäi nokka pidi kinni. Vares ja harakas tirisid kure välja, aga kurel oli sellest sikutamisest nokk välja veninud.
Sellest ajast alates ongi kurel pikk nokk.



Kuidas siil omale okkad sai
Ivike Müürsalu

Elas kord siil, kellel ei olnud okkaid. Ta oli väga kurb ja väsinud. Igal sügisel oli vaja omale talvesöök koju tuua. Söögi varumine oli väga raske. Siil pidi oma väikese nina ja käppadega seeni ja õunu pessa vedama. Õunad veeresid kogu aeg valele poole ja seeni oli väga raske ninaga lükata.
Raske töö oli siili väga ära väsitanud. Siil tahtis puhata, aga pesa tegemise oli ta ära unustanud. Nüüd oli vaja veel pesa jaoks ka lehti tassida. Siili jaoks oli lehtede tassimine raske töö, sest lehtigi pidi ta ninaga nügima. Siil oli tubli ja sai oma tööga hästi hakkama ning võis magama minna. Enne uinumist soovis siil, et tal oleks paar okast selja peal, sest okkad aitaks kergemini pesa teha ja talveks toitu tassida. Hommikul ärgates tundises siil ennast imelikult - lehed liikusid temaga kaasa. Ta katsus käpaga oma selga ja sai torgata. Siilike sai aru, et ta soov on täide läinud ja tal on selja peal okkad.
Need okkad andis siilile loodustaat, kellel oli väikesest siilist kahju. Sellest ajast alates ongi kõik siilid okastega.



Kuidas vant endale londi sai
Margit Basmanova

Elas kord üks vant, kes oli väga uudishimulik. Ükskord jalutas ta džunglis ja nägi jões krokodilli. Ta kummardus jõe kohale, et krokodilli paremini näha. Krokodill haaras vandi ninast kinni ja venitas selle pikaks. Sellest ajast ongi vandil pikk lont.






Kuidas kaelkirjak endale pika kaela sai
Keneli Pohlak


Elas kord üks Kirjak. Ta tahtis puu otsast oksi, võrseid ja lehti süüa. Kirjak oli väga sõbralik ja mängis kas omaette või oma sõpradega. Ta nimi oli sellepärast Kirjak, et tal olid kollased ja pruunid laigud ja need olid igal pool ta välimuses, ainult silmad oli helesinised, suu must ning väike armas nina oli heleroosa.
Ühel päeval läks ta jõe äärde ja jäi magama. Kui ta ärkas, oli tal kõht tühi. Kirjak ütles: „Oi seda häda!“ Ta nägi, et jõe ääres olid õnged. Kirjak ütles: „Väga hea! Nüüd saan kõhu täis“ ja hakkas kala püüdma. Järksu püüdis ta kinni kuldkala, kes lubas täita Kirjaku kolm soovi. Kirjak mõtles tükk aega ja ütles siis: „Esimene soov on, et ma saaksin puu otsast lehti süüa. Teine soov on, et ma saaksin puu otsast võrseid süüa ja kolmas soov oleks, et ma saaksin oksi ka süüa.“ Kuldkalake ütles: „Palun lase mind nüüd lahti! Sinu soovid täituvad kolme päeva pärast.“ Kirjak lasi kala vette ja läks rohtu sööma.
Päevad möödusid kiiresti, ilma et Kirjak oleks ühtegi võrset või oksa kätte saanud. Neljanda päeva hommikul imestas Kirjak, et miks ta nii kõrgel on. Ta ulatas vabalt puu otsast võrseid ja lehti sööma. Veest oma peegelpilti vaadates avastas Kirjak, et tal on pikk kael. Sellest ajast ongi sellistel loomadel pikad kaelad ja rahvas kutsub neid kaelkirjakuteks.


Kuidas karu endale lühikese saba sai
Mikk Sikkar

Ükskord läks karu mett võtma. Ta nägi tarusid, mille ümber tiirutasid mesilased ja ta mõtles, kuidas ta saaks mee kätte. Tal tuli mõte, et ta hiilib ligi ja võtab siis mett ja seda ta tegigi. Talle jäi ette okastraat ning ta võttis puuoksa ja pani selle traadi vahele. Siis puges ta traadist läbi ja läks mett võtma. Kui ta tegi taru kaane lahti, tuli välja suur mesilassülem ja nad hakkasid karu taga ajama. Ta jooksis ja jooksis ning puges traadist läbi, aga tal jäi saba kinni. Siis ta sikutas ja sikutas ja tal tuli pool saba otsast ära ja talle jäi pisikene sabaots. Sellest ajast alates ongi karudel lühikesed sabad.